Armupalavik - Põhja-Tallinn, Artjom Savitski

Leek võib süttida ja kiirelt kustuda

Võime rääkida võime vaikida

Me pole üksinda see paneb meid uskuma

Armupalavik meid kõiki nakatab

Tundsin üht tüdrukut, kes meeldis mulle lõputult

Kuid nii ausaks kui see pilt end ei maalinud sai see lõpuks lõhutud

Ma nii nõutult jäin vaatama ja oma lõugu saand avada

Ja öelda ei jõudnud mis vajan ma nii enne põudu mind tabas maa

Mind rabas ta vaatan ta pilte ja meenutan et nii pagana

Väga tundsin kirge ja mind erutas mingi perutus ta mind erutas

Alati mis siin salata sellest tekkiski mul armupalavik

Siis tundsin külgetõmmet, kuid sinust maaliti mulle

Vaid sünge lõuend pritsiti vaid tühje sülge õuel

Ma olin ülbe õujee, kuid teadsin, et mu põues

Ei ole kivi ja ma teadsin, mida tunnen, õudne

Võis tunduda mu minevik, ma ei jõudnud öelda veel midagi

Ja niisiis mind halba nimekirja lisasid

Kui lõpuks lahti lõin suu, kuigi tahtsin ta ei kuulnd

Mu sõnad suult kaugusesse viis tuul ei muud

Leek võib süttida ja kiirelt kustuda

Võime rääkida võime vaikida

Me pole üksinda see paneb meid uskuma

Armupalavik meid kõiki nakatab

Ma olin ka siin ükskord haigelt kinni ühes plikas

Tegelt ta ise alustas ja sellega ei läindki pikalt

Kõik meeldis algul sain kõik nagu harjund

Kurat ma ei saand arugi kui olin juba armund

Kiindusin kinni, kui saan ma otsale

Kuid ma ei teadnud, et ta on orav, hüppab oksalt oksale

Ja oligi käest läind, kuid mu pea oli teda täis

Head asjad kaua ei kesta, nii ma olen näind

Ta mängis nii hästi, ma ei osand arvata

Ei pidand vajalikuks kõike taga valvata

Seest kripeldas, liiga hea, et olla päris

Püüdsin mõtted mujale, kuid seest see ikka näris

Nii ta läks ja võttis ingel kaasa tüki minust

Nüüd teen järgi mõteldes, sest plussist mitu miinust

Ta tegi must mehe, kelleks poleks tahtnud saada

Närvihaigeid hulle ei usalda, kui tagasi vaatan

Leek võib süttida ja kiirelt kustuda

Võime rääkida võime vaikida

Me pole üksinda see paneb meid uskuma

Armupalavik meid kõiki nakatab

Ta seal seisis, piltilus kataloog

Tema nimel võitlus pole niisama matadoor

Nime ma ei teadnud, elas kõrvalmajas

Veidike psyco, selle pand kõrvataha

Ja märganud olen, et ta on paralt parajane

Minu süda külm, aga nii salajane

Tal oma plaanid, oma elu, oma klemm

Olen võõras nina temale, ei ole oma vend

Neiu võiks olla mulle kui amigo

Homme juba natuke rohkem kui amigo

Tookord temaga ei suhelnud julgemalt

Kuule, mis on su number ja kuidas sul kulgend

Aga kord on nähtud juba, rong on läinud

Oli võimalus hiljem, olen vaid kord veel näinud

Siiani jahivad teda mööduvad pilgud

On lööduna pingil, aga hoiavad hirmul

Leek võib süttida ja kiirelt kustuda

Võime rääkida võime vaikida

Me pole üksinda see paneb meid uskuma

Armupalavik meid kõiki nakatab

Leek võib süttida ja kiirelt kustuda

Võime rääkida võime vaikida

Me pole üksinda see paneb meid uskuma

Armupalavik meid kõiki nakatab